Fakte soomeugrilastest

Maride ja udmurtide loodususundist

Kui Euroopas tõstab pead uuspaganlus, siis Euroopa idaservas, Volga jõe ja Uurali mäestiku vahel on siiamaani säilinud Euroopa traditsioonilised paganad: marid ja udmurdid. Nimelt peab suurem osa maridest ja väike osa udmurtidest end loodususundi kandjateks ehk paganateks ning on selle üle väga uhked. See loodususund, mis oli tuhat aastat tagasi omane kõikidele soome-ugri rahvastele, sealhulgas ka eestlastele, on nüüd Euroopas mujalt praktiliselt kadunud, aga püsib veel paljudes maride ja udmurtide külades ning hantide ja manside keskel Uuralist ida pool, Aasias. Need soome-ugri paganate „viimased mohikaanlased” on Euroopas ainulaadne nähtus.

Loodususundis pöörduvad marid ja udmurdid looduse jumalate poole. Sellele usundile omased suured ohvripidustused toimusid pühades hiites kaks korda aastas: suvel ja sügisel. Enamasti olid need ohverdamispaigad erilised pühitsetud ja sageli aiaga piiratud lehtpuusalud, kus igale looduse jumalale oli pühitsetud oma ohvripuu. Nende puude ette tõid inimesed ohvriloomi ja -toitusid. Pärast palveid panid ohvripreestrid osa kõigist ohvriandidest ohvritulle, kust palved tõusid puude kaudu ning ohvrisuitsu abil looduse jumalate juurde. Järelejäänud liha ja muu ohvritoidu sõi rahvas pärast talitust ära.

Maridel oli traditsiooniliselt ligi 140 jumalat, nendest 9 olid peajumalad. Märkimisväärne osa oli seotud looduse, loodusnähtustega: Maaema, Vee-ema, Tuule-ema, Piksejumal jne. Looduse jumalad jagati kolme kategooriasse. Paljud vähemtähtsad jumalad olid peajumalate teenrid. Tähtsaima jumala, Osh Kugu jumo ehk Suure Valge jumala jaoks olid eraldi ohvrisalud. Jumo-nimetus on nii mõnelgi soome-ugri rahval ühine: eestlastel Jumal, soomlastel Jumala, maridel Jumo ja hantidel-mansidel Jomal. See sõna tähistab ülal olevat taevast.

Maride ja udmurtide ohverdamistraditsioon on katkenud peamiselt sellepärast, et nõukogude ajal kiusati iseäranis taga loodususundi preestreid. Volga jõe ääres Marimaal on peale kasvanud ohvripreestrite uus põlvkond, aga Uuralites, Baškiiria idamaride hulgas on traditsioon katkenud: ei ole enam ohvripreestreid, kes teaksid, kuidas vana tava järgi ohverdada.

Loe edasi: Euroopa viimased paganad

Viimasel ajal on meie soome-ugri päritolu küsimusse lisandunud selgust. Erinevalt varasematest vastandlikest oletustest, mille kohaselt hakkasime traditsioonilise käsitluse kohaselt Volga-Kaama käänaku juurest siiapoole liikuma oma 6000 aastat tagasi, või Wiiki (ja osaliselt Renfrew) hüpoteesist, et oleme pärast jääaega kõik kuskilt Lõuna-Euroopast lainetena tasakesi põhja poole nihkunud, on järjest enam selgunud, et mõlemal poolel võib osaliselt õigus olla: geenide põhjal otsustades on meil palju esivanemaid (eriti emaliini  pidi), kes Lähis-Idast ja Lõuna-Euroopast siia jõudnud. Samas näitavad meie isaliinid tugevat uurali komponenti, mida tuleks ilmselt seostada pronksiaja ulatuslike rännetega ida poolt. Nimelt oli pronksi kõige olulisem turg Mesopotaamias ja Vahemere ääres, sulami tekitamiseks vajalikku tina aga saadi valdavalt Kesk-Aasiast. Tänu sellele kujunesid välja kaubateed ning rikastusid seda kontrollivad hõimud, mis omakorda oma võimsust ära kasutades liikvele läksid. Põhiliseks kaubateeks Euroopasse oli Kaspia ja Musta mere äärne küllaltki kitsas rada, mis oli indoeuroopa keelepäritolu hõimude valduses juba 2200 aastat eKr. Soomeugri keeli kõnelevate hõimude kontrolli all oli aga nn Põhjatee, hilisema nimega „tee varjaagidest araablasteni“, mis lisaks Volga põhjapoolsele segmendile hõlmas jõgesid Suzdali ja Vladimiri ääres, Beloozerot ning Oneegat ja Laadogat. Ilmselt ei jõudnud läänemeresoome algkeele kõnelejad meie kanti veel pronksiaja kliimaoptimumi ajal 1450-1250 eKr, sest sellest perioodist on leitud Eestis kõigest kümmekond pronkseset, küll on aga keeleline ekspansioon võimalik järgneval perioodil pärast XIII sajandi lõpu eKr toimunud kliimakatastroofi. Neid tulijaid pidi päris palju olema, et senine kohalik, arvatavalt germaani päritolu keel välja tõrjuda. Seega tuleb tõdeda, et meie soome-ugri verehõimlus on ajaliselt hilisem kui seni arvatud, kuid see on vaid üks osa meie päritolust.

Loe edasi: Meie soome-ugri hõimlusest

Äsja avalikustati Venemaa 2010. a rahvaloenduse andmed, mis näitavad sealsete soome-ugri rahvaste arvukuse jõudsat vähenemist. Kõige enam on vähenenud mordvalaste ja udmurtide arv: mordvalasi on järel 744 000 ja udmurte 552 000. Veel 1989. a oli mordvalasi üle 1 miljoni… Protsentuaalselt on aga kõige kiiremini vähenenud eestlaste (36,5%) ja soomlaste  (47,5%) arv. Mõningate soome-ugri rahvaste arv aga hoopis suureneb, nii näiteks on hantide ja manside arv kasvanud pea 10% võrra. Suurenemise taga võib näha nii riiklikke dotatsioone kui ka loomulikku positiivset iivet, mõne rahva arvulise vähenemise taga aga suhteliselt kiiret assimileerumist ja negatiivset iivet.

Kui soomeugrilaste arvuline vähenemine 2,76 miljonilt 2,37 miljonile (14%) ei tähenda veel otsest katastroofi, siis märksa kiiremini on halvenenud keeleline olukord, kus pilt on tõesti väga nukker ja silma torkab nende keelte valdajaskonna vähenemise kiire tempo. Eriti masendav on pilt, kui võrrelda soome-ugri keeli valdavate inimeste ja nende rahvaste arvu – vaid natuke üle poole mordvalastest, maridest, udmurtidest ja komidest valdab oma emakeelt. Mõnevõrra parem on olukord ehk maridel, kelle keel on kahe suurkeele – tatari ja vene – mõju all, veidi halvem aga karjalastel ja vepslastel. Ja kui eelpool võisime rõõmustada hantide ja manside positiivse iibe üle, siis rahvuste tegelikku olukorda peegeldav keeleline statistika näitab, et emakeelt valdab vaid umbes 10% (!) mansidest, 30% hantidest ja 40% neenetsitest. 

Loe edasi: Viimane rahvaloendus Venemaal teeb ärevaks

Rahvaarv:  28 678
Emakeelsus:  47.3%
Religioon:  šamanism
protestante:  0:18%
Piibli osi tõlgitud:  Markuse ja Luuka evangeelium 

 

 

Loe edasi: Hanti rahvas

Rahvaarv:  418 641
Emakeelsus:  74:4%
Religioon:  õigeusk
protestante:  0:15%
Piibli osi tõlgitud:  Uus Testament 

 

Loe artiklid siin.

Loe edasi: Komi rahvas