Võru Elupuu kirikus lehvib Udmurtia laualipp
- Lisainfo
- Avaldatud: Kolmapäev, 31 Detsember 2014 04:00
- Kirjutas Kaupo Kant
- Klikke: 1745
Kirjutan seda lugu Eesti 96. sünnipäeva hommikul. Olen just rahvuslipu heisanud. Mõeldes kõigile õnnistustele, mida on andnud sõprus udmurtidega, on täna hõimusuhete üle mõtisklemiseks parim aeg.
Minu esimene kohtumine udmurtidega oli 2006. aastal, kui Võru koguduse misjonilaagris koos mitmekümne norralase ja kümnekonna eestlasega laulis ja teenis noortegrupp, kellest hiljem sai ansambel Šumpoton (ek rõõm). Kui udmurdid olid palvetanud minu keskmise poja Joeli pärast, tervenes ta tõenäoliselt eluaegsest astmast.
Minu reisid Udmurtiasse aastatel 2008, 2009 ja 2013 on andnud elumuutva kogemuse, mis minu maailmavaadet on paljuski muutnud. Olen selle eest Jumalale väga tänulik.
Esimesel misjonireisil küladesse 2008. aastal kogesime võimsat Püha Vaimu juhtimist. Mäletan ööbimist palavates talutaredes, pesemist vihmaveetünnides, varahommikusi kartulivõtmisi (kartulid on seal tihti kaalikasuurused!). Aga ka öised usuteemalisi vestlusi noortega, lõputuid palveid vaimus ... Ilma liialdamata kestsid palved vahel kuni paarkümmend tundi päevas ... See oli nii hea.
Sergei Kubata elab Surgutis ja on Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liidu Hantõ-Mansiiski ringkonna vanempresbüter (piiskop). Oma teise Eesti-reisi käigus oli ta koos abikaasaga sugulaste juures Kehras, käis Oleviste koguduse jumalateenistusel ja külastas Eesti Piibliseltsi.
EEKBK Liidu all tegutseb misjonikeskus, kes koordineerib Liidu-sisest evangeelset tööd ja välismisjonialast tegevust. Misjonikeskusel on igatsus, et iga inimene Eestimaal saaks võimaluse kuulda head sõnumit Jeesusest Kristusest talle arusaadaval moel. Jeesus on valinud koguduse oma Ihuks maa peal, ta on “Tema täius, kes täidab kõik kõiges.” (Ef 1:23) Misjonikeskus saab koostöös kohalike kogudustega olla partneriks ja innustajaks Suure Misjonikäsu täitmisel.
Välismisjonitöö on toimunud aastaid enne praeguse struktuuri loomist. Kõigepealt käis Johannes Kudrin meeskonnaga misjonireisidel Ufaas. Seejärel oli Kalju Õigus perega pool aastat Taškendis, suundudes hiljem Astrahani ja Dagestani, kuhu rajati ka kogudused. 1997. aastal läks misjonipõllule Krasnoborskisse Monika Pavlovitševa (Plisnik), kes rajas sinna koguduse. Samal ajal alustasid misjonitööd ka kurdid misjonärid Margit ja Vitali Taks, tehes oma esimese reisi Peterburi. Sellest sai alguse nende edasine Jumala Sõna kuulutamine pereseminaride kaudu üle kogu endise Nõukogude Liidu.