Iga rahva seas leidub alati üks väike osa, kes on valmis võtma jalge alla teekondi kaugetesse maadesse. Selle põhjuseks on kutse, lootus või sisemine tung minna ja rajada endale uus maa, kodu ja tulevik.
Selliseks rahvakilluks on ka eestlased Krimmis. Nende juured istutati mulda prohvet Maltsveti aegadel ja oma tulemiste-minemistega on nad alles tänase päevani. Eesti Piibliseltsi peasekretäril Jaan Bärensonil ja siinkirjutajal oli võimalus seda kogeda ning näha eestlaste alleshoitud pärandit, elades kõrvu nii Krimmi sakslaste, tatarlaste, ukrainlaste kui venelastega. Ajaloolised kokkupuuted ning tihedam läbikäimine on olnud saksa kogukonnaga, kelle vanades kirikukirjades figureerib üsna sageli ka eestlasi. Õnneks on saksa kogukonnal tunda uut jõudu oma kultuuriseltsides. Lisaks praegustele kirikutele tahetakse hakata taastama vanu, mis nõukogude ajal on kannatada saanud või hävinud, ning üpris loomulikult oodatakse sellesse ettevõtmisse ka eestlasi. Aeg, mis on rahvaste eripärad proovinud hävitada, pole olnud kerge ning ajapikku tuleb allesjäämise nimel paratamatult maksta ka lõivu. Praegu on leitud tasakaal saksa kultuuri ja ajaloo hoidmiseks Krimmis, mis suuresti on venekeelne. Koktebelis läbi viidud jumalateenistust meenutades tuleb tõdeda, et see oli üks mu hubaseimaid, sest toimumispaik oli koduses katusealuses sisehoovis, kus toole-taburette jätkus kümmekonnale. Vastu väravat nõjatunud lauakesel olid süüdatud küünlad. Lihtsuse vahetu võlu andis meile isegi rohkem, kui ehk oskasime ise edasi anda.
Olulisim, mis mulle meelde ja hinge ühelt poolt hoida ja toetada pärandi kogumist ja avaldamist, teiselt poolt aidata, et keel ja huvi jääksid püsima noortes ja nende teadvuses.läks, oli eht-eestlaslik visadus hoida alles oma keelt ja kohalikku pärandit. Külastasime Krasnodarka eesti küla, mis val-mistus kümnendaks Krimmi Eesti Seltsi aasta-päevaks. Samasu-gune meeldiv üllatus tabas meid Aleksandrovkas eesti keele klassis. Siit kasvab välja ka meie missioon: Kaasavõetud emakeelsed Piiblid jõudsid oma õigesse kohta – rahvas jääb püsima vaid siis, kui saab kõnelda oma emakeeles. Ilusaks punktiks oli viibimine Simferopolis Krimmi Eesti Seltsi esinaise Meeri Nikolskaja kenas koduses majapidamises. See kodu iseloomustab vahest kõige paremini sealset eesti elu – maja on ehitatud 150 aastat tagasi tatarlasest õunakaupmehe poolt, viimased 45 aastat võib siin kuulda Meie Isa palvet nii kirikuslaavi kui selges eesti keeles. Selline ongi eestlaste maa ja oma kodu sealkandis.
Arho Tuhkru