Anu ja Juha Väliaho

Tervitusi Eestist, Tallinnast, kus ootame uute Vene viisade valmimist. Eelmine viisa lõppes septembri lõpus. Meie viimane tööleping Ingeri
kirikuga lõpeb 12.02.2012 ja samal ajal lõpeb meie misjonitöö Ingeri kiriku Uurali praostkonnas, mida oleme saanud teenida 19 aastat.
Kui Jumal lubab ja meie elame, siis järgmise aasta kevadel saab Juha 65-aastaseks ja Anu 60. Meie tahaksime jätkata misjonitööd, aga seekord siis Eestimaal, mis on praktiliselt ju ka misjonipõld, mõnede arvates lausa Euroopa kõige ilmalikum riik. Soome Misjoniselts ja EELK misjonikeskus peavad juba läbirääkimisi selle töö korraldamiseks.

Selle aasta juunis peeti Uurali praostkonna pastorite, diakonite ja jutlustajate (kateheetide) peredele neli päeva kestnud laager Birskis. Selliste praostkonna vaimulike perede kokkusaamistega alustasime Joshkar-Olaas. Praostkonna suurel territooriumil töötavad ja elavad vaimulikud kohtuvad harva. Sajad kilomeetrid ei võimalda ka perede kokkusaamist, aga tegelikult vajatakse sellist vaimulikku julgustust, õppimist ja puhkust. Juha on olnud praostiks 10 aastat ja piiskop Aartre Kuukauppi tuli Birskisse, et siin pidada praostkonna sinod, ning vaadata üle uue praosti kandidaadid. Uurali praostkonnas on 10 registreeritud kogudust ja nendes teenib 8 pastorit, 4 diakoni ja 4 jutlustajat, pastori abilist. Kokku oli tulnud 35 inimest.

Laagris käsitleti kristlikku abielu ja seda, kuidas lahendada pere- ja tööprobleeme. Käisime ekskursioonil vanas kloostris ja Uurali mägedes. Lastel oli oma programm, tegime sporti ja muusikat. Tähistasime ka Ingeri kiriku 400. juubeliaastat.

Laagri suursündmuseks oli Bashkiirias Neftekamskis töötava noortejuhi Vlad Smelovi ja tema Ukrainast pärit oleva pruudi Jaroslava abielu laulatamine piiskop Aare Kuukauppi poolt Birski kirikus. Oli ilus suveilm ja peolauad olid kaetud kiriku aeda. Praostkonna noortel oli kõik väga
kenasti korraldatud. Tänu Jumalale!

Põhiosa puhkusest veetsime suvilas Eesti looderannikul, Nõva lähedal Perakülas. Mere ja järvede kaldal männimetsas oli vaikne ja rahulik. Suvila on maastikukaitseala piiril, kus on imeilus loodus ja puhas õhk. Käisime jalgrattamatkadel metsades ja järvede ümber. Korjasime mustikaid ja vaarikaid. Peraküla suvilasse kogunes palju sugulasi ja sõpru, kui veetsime Anu seitsmenda lapselapse Otto esimest sünnipäeva. Juha sõitis ka kanuuga ja meeldivat kasulikuga ühendades puhastas ära motelli saunatiigi sinna kasvanud hundinuiadest ja muust rohust. Anu sai ujuda ja lastelastega mängida.
Puhkuse ajal saime käia mitmes kirikus jumalateenistustel ja Tallinnas Vennastekoguduse palvelas.
Osa puhkuse ajast olime Soomes koos Juha sugulastega. Turus olime külas Juha pojal Anssil, kelle perre oli äsja sündinud pisike Alvar-poiss. Paariaastane Aida oli juba ,,suur” õde ja ema abiline. Juha noorem poeg Vesa oli lõpetanud ülikoolis arstiteaduse ja olnud pool aastat sõjaväes ametit praktiseerimas. Vesa tuli koos oma pruudi Katriinaga, kes on ka misjonäride lapselaps. Saame ikka paar korda aastas kokku ja  rõõmustame koosoldud hetkede üle. Vanemal pojal Petteril käisime külas Helsingis ja vaatamas nende sügisel valmivat uut korterit, kus kolmeliikmelisel perel oleks rohkem ruumi elamiseks. Tänu Jumalale laste ja lastelaste eest.
Meie ustavad sõbrad ja misjonitöö toetajad Anneli ja Olli Nieminen olid meid kutsunud meie sõpruse 15. aastapäeva tähistama Lohjale Vivamosse, kus on Soome Rahva Piibliseltsi töö keskus. 49 aastat tagasi oli Juha seal olnud leerilaagris ja aastate jooksul oleme ikka katsunud seal käia vaimutoitu hankimas.
Vivamosse on ehitatud Piibliküla, kus vabas looduses esitati Piibli jutustusi. Kaasa „mängisid“ ka loomad ning pealtvaatajate ja esinejate hulgas oli palju lapsi. Anna-Mari Kaskineni poolt kirjutatud ja vabatahtlike näitlejate poolt esitatu ei jätnud kedagi ükskõikseks. Ka Eestis võiks midagi sarnast korraldada - on ju meil nii palju andekaid inimesi.

Soomest tagasi Venemaale sõitsime 74 aastase Kemimaa universaalse talgulise Tauno Häkkineni matkaautoga. Imeline maja ratastel. Sellega saab sõita, on koht, kus magada ja toitu valmistada. Meiesugustele rännumeestele igatpidi sobilik liiklusvahend. Soomest tulid koos meiega ehitustalguline Niilo Sippola (73a.) ning Põhjamaal ja Laukaa koguduses muusikatöö praktikal olnud Birski koguduse muusik Anna Mishina.
Esimene pikem peatus oli mitte kaugel Eesti idapiirist Kupanitsas ja Moloskovitsas, kus 30.07 toimusid Ingeri kiriku 400-aastapäeva pidustused. Peajumalateenistus peeti Moloskovitsa kiriku varemetes, kus jutlustas piiskop Aare Kuukauppi. Päev jätkus Kupanitsa kiriku tagusel platsil, kus umbes 500 inimeset oli kokku tulnud Ingeri kiriku kogudustest üle Venemaa ja palju oli külalisi Soomest. Kui sageli küsitakse meilt, et mis uus kirik see Luteri kirik on, siis võime tõdeda, et meie kirik on juba 400 aastat tagasi sündinud siia Venemaale. Ta elab ja tegutseb. Halleluuja!

Kupanitsast jätkasime sõitu läbi Peterburi ja Moskva veel tuhat kilomeetrit Marimaale, kust võtsime kaasa kaks noort jutlustajat-talgulist Artjomi ja Jura ja veel ühe 73 aastase terasmemme Niina Rõbakova.

Niina oli aasta tagasi saanud oma järjekordse kõrghariduse, seekord teoloogilise. Niina töötas Komi Sõktõvkari koguduse hoidjana ja tema juriidilisest haridusest lootsime abi saada meie koguduse meeprojekti dokumentide kordasaamisel ja mee pakendamise korraldamisel. Niina ema oli eestlane ja isa mari, nii et üks kange eesti naine, ehkki Siberi poolelt.

Birskis tegime tööd kaks nädalat. Mehed kaevasid lahti majadevahelised veetorud, asendasid lekkivad torud uutega ja kaevasid juurviljaaia alla kanalisatsiooni ülejooksu immutusväljaku, kuhu panid ka kogu vajaliku torustiku. Nüüd on keskkütte katlad omavahel ühendatud, et kui 40 kraadise pakasega üks katel ei jõua maja kütta, siis saab teisest katlast abi. Kanalisatsioonikaevu tühjendamine oli olnud väga kulukas, aga pärast uut süsteemi oleme võinud jälle inimesed dushi alla lasta ja pesumasinaga pesu pesta. Tänu Taevaisale tublide töömeeste eest!

Teine väga suur töö oli Meemajas mee pakendamise liini tegemine. Kolm suurt roostevabast terasest tünni said kraanid, metalljalad ja puust trepid ning Itaaliast toodud pakkimismasin ühendati kompressori ja meetünnidega. Terve minitsehh!
Mina tegin süüa ja mehed ehitustöid, samal ajal kui Juha ja Niina sõitsid igasugu natsalnikute vahet. Nii kulusid päevad, aga õhtud kulusid Jumalasõna kuulutades koguduses ja külades.

12.08 sai maha peetud meefirma Sorta (Küünal) loomise esimene koosolek. Kaasanist tuli sealne pastor ja jurist Anatoli Pogasi appi juriidiliste teadmistega. Firmal on kaks osaniku: Birski kogudus ja Juha Väliaho, meemaja omanik. Meepakendamise firma ideeks on see, et Birski kogudus ja kogu Uurali praostkond saaksid firma kasumist rahalist tuge vaimuliku töö jaoks. Praegu elame peamisest välisabist, aga nii oleks lootust ise koguduste tööd finantseerida. 26.08 saime firma registreerimispaberid korda ja koguduse juhatus valis ehitusinseneri paberitega mari mehe Vladimir Janõshaevi firma juhatajaks. Tema on koguduse liige ja oli juhtinud paar aastat tagasi Misjonimaja ehitusprojekti. Firma praktilise töö korraldajaks jääb Niina Rõbakova ja raamatupidaja-kassahoidja on koguduse sekretär ja raamatupidaja Svetlana Petrova.
Kui ametid jagatud, sõitis Juha läbi mitmeid mesilaid, tutvus mesinike ja mee hindadega ning ostis 1250 kg õiemett. Põhja-Bashkiirias on sellel aastal ainult õiemesi, sest pärnaõiemett on tänavu meie kandis vähe. Juha sõitis edasi Lõuna-Bashkiiriasse, kus kogu Bashkiiria meest 70% on pärnaõiemesi. Sealt ostis Juha 1250 kg ka seda mett.  Septembris sõitsid Juha ja Niina Moskvasse, et koos Soome mesinikega pidada läbirääkimisi sealse Stockmanni müügijuhiga meie mee müügivõimaluste üle.

Moskvast tuli koos Niina ja Juhaga Birskisse mesinik Tapani Vanhala, kes on kogu meie meeprojekti üks käivitajatest. Tapani on pidanud koguduses mitmeid mesindusekursusi ja hankinud rahad mesitarude ja tööriistade ostmiseks. Oma kogemusi mee pakendamisest jagas ta ka seekord meie inimestele ja pani kogu liini tööle nii, et 29.09 pakkisime 150 kg mett 500 g plastikpurkidesse.
Mett osta on lihtne, aga kuidas leida sobiv taara ja etiketid, ei ole veel selgunud. Bashkiiria mesi on bränd, see on Euroopa kalleim ja tunnustatuim mesi. Palju oleme selle meeprojektiga tegelenud ja loodame Jumala abile selle kordaminekuks. Vaevaga ja oma palge higis pead sa oma leiba sööma - nii ütles Jumal juba Aadamale. Ega meilegi pole lubatud kergemat elu. Igal juhul rõõmustame, et mitmete aastate eest alustatud meeprojekt on lõpuks uude järku jõudnud.

Pärast puhkuselt naasmist oli meil planeeritud veel viimased selle suve laagrid mari külade lastele. Juba varemgi toimunud muusikalaagrid olid külades hästi vastu võetud ja nii oli meid kutsutud nelja külla: Bekmurzinosse, Akudibashi, Tshitshmasse ja Shelkanovosse. Varem oli selline laager olnud ainult Akudibashis, aga kolm olid uued külad, kus on väga vähe kristlasi.
Laagrite peamine korraldaja oli Anna Mishina, kes juba teist aastat töötab meie koguduse muusika- ja lastetöö juhina. Anna on ka Tshitsma kooli muusikaõpetaja. Laagrites õpetas Anna lastele laulmist, plokkflööti ja rütmipillidel mängimist. Dina Korepanova õpetas süntesaatoril ja ksülofonil mängimist, Juha õpetas suurematele lastele kitarrimängu ja kontsertmeister oli muusik Vasili Mihailov, kes valdab kõiki pille. Tema aitas lastel kokku panna lõpukontserdi kava ja selle ette kanda. Anu pidas lastele piiblitunnid ja perenaisena korraldas teejoomised.
Bekmurzinos tuli laagrisse 11, Akudibashis 15, Tshishmas 20 ja Shelkanovos 25 last. Muusikalaagri nime all on meil võimalus kuulutada sõnumit Kristusest. Õpetame lastele 12-14 laulu, millest pooled on vaimulikud laulud. Piiblitunnis saime rääkida Jumalast ja õppida Meie Isa palvet. Iga laager lõppes laste poolt esitatava kontserdiga, mida tulid vaatama nende vanemad ja vanavanemad. Anna ja Vasili esinesid koos lastega ja ka eraldi ning nii sündis tõeline kultuuriüritus. Anu laulis eesti keeles Väikest Karjast, mis jätkus marikeelsena kogu laagrikoori esituses. Vau!
Kontsert on alati rahvale meeldinud ja ka nendes laagrites toodi esinejatele palju lilli. Mitmed täiskasvanud istusid koos lastega klubis ja kuulasid hoolega, mida me rääkisime ja mis laule õpetasime. Mitmes kohas tulid inimesed hiljem küsimusi küsima ja nii mõnedki tahtsid ristitud saada. Tshishma vallavanem kutsus meid endale koju külla ja rääkis sellest, kuidas nad olid perega 11 aastat elanud Eestis. Nõukogude Liidu lagunemisega kutsuti sõjavägi tagasi Venemaale, aga nende inimeste südametesse oli jäänud palju häid mälestusi Eestimaast ja siin elavast rahvast.

22.09 sõitis Juha autoga 500km Birskist Kaasanisse, et vastu minna Soome külaliste lennukile. Saabusid Ingeri kiriku sõpruskoguduste koordinaator Jukka Paananen, tema abikaasa Kristiina, kes on soomekeelse ajakirja Inkerin Kirkko toimetaja, Laukkaa koguduse, meie sõpruskoguduse misjonisekretär Riikka Jussila ja samast kogudusest diakoonia töö eest vastutav Arto Muurikainen. Arto koos abikaasaga oli teinud suure töö 90-ndate aastate alguses kogu Ingeri kiriku diakooniatöö korraldamises, olnud esimene selle töö juhtaja ja diakooniakoolituse algataja. Külalised tulid tutvuma Uurali praostkonna koguduste tööga ja olid esimest korda nii kaugel Venemaal.

Tutvumine algas Kaasanist, kus tutvuti kirikuga, uue kiriku ehitamise plaanide ja joonistega. Vaadati üle 1000 aasta vanust linna, kus elab peaaegu 2 miljonit inimest.
Edasi sõideti Marimaale Joshkar-Olaasse. Kiriku õpetaja Vladimir Botshkov esitles kogudust ja töötegijaid. Kirik, kogudusemaja, misjonimaja ja pastoraat-kantselei, kõik mille olime nende 12 aasta jooksul ehitanud, kui meie seal töötasime, olid aktiivses kasutuses. Kogudus elas ja
töötas. Tänu Jumalale!
Sõit läks edasi 30 km kaugusele pealinnast, kus on väike Suarsola kogudus ja kirik ning sealne koguduse juht, diakon Aleksander Mitjakov oli koos koguduse liikmetega rõõmsalt külalisi tervitamas. Ööseks sõideti tagasi Joshkar-Olaasse, kus ööbiti Misjonimajas.

Pühapäeva hommikul sõitsid 5 soomlast Kaasanisse jumalateenistusele. Väikeses, vanast katlamajast ümber ehitatud kirikusaalis oli 60 inimest. Rohkem sinna ei mahu ja viimane aeg on hakata ehitama suuremat pühakoda.  Kogudus on aktiivne ja kirikuhoonet kasutatakse igal nädalapäeval mitmesugusteks vaimuliku töö vormideks. Palju tegeldakse selles koguduses ka muusikaga ja on tubli noortetöö.
Õhtuks sõideti Udmutiasse, 500 km kaugusesse Gurez-Pudga külakirikusse, kus ka ööbiti. Esmaspäeva hommikul kell 10 oli armulauaga jumalateenistus ja pärast teelauas rääkis koguduse diakon Marat Fazlullin koguduse töödest ja tegemistest.

Teekond jätkus 300 km ida poole üle suure Kaama jõe. Väikese praamiga laia jõe ületamine tekitas suurt elevust ja õhtul kell 22 oli kogu seltskond kenasti Birski kiriku õuel. 1700 km väikeses sõiduautos läbinud 5 inimest olid koos suurte kohvritega õnnelikult Birskisse jõudnud. Punane vaip oli trepile laotatud ja rahvariietes koguduseliikmed võtsid kaugeid külalisi soola-leiva ja marikeelse laulu ja pillimänguga vastu! Igatsesime muidugi Juha järgi ja olime kogu aeg palvetanud, et roolis olnud Juha tervis ja meie päevinäinud auto vastu peaksid. Jumal oma hullude eest ikka hoolitseb. Seda sai jälle nähtud!
Hommikul tutvustasime külalistele meie elu, näitasime koguduse ruume ja Meemaja. Õhtul oli piiblitund teisel pool Belaja jõge Starobazenovo külas, kus ka külalised said sõna jagada ja rääkida oma töödest-tegemistest. Kolmapäeva õhtul oli kirikus piiblitund, kus teemaks 400 aastane Ingeri kirik. Külalised tõid ka oma tervitused. Õhtu jätkus alumise korruse söögisaalis teejoomise, pannkoogisöömise, rahvalaulu ja tantsuga. Meil ju kirikuõpetaja Slava on koreograaf, õpetab koolis ja kultuurimajas maride rahvatantsu! Slava Abdullin ütleb, et marid ütlevad vahel küll söögist ära, aga tantsida peab alati saama. Jalgade tümpsutamine pani vere käima ja memmed-taadid läksid pimedas koduteele rõõmsa
meelega.
29.09 hommikul jätkasime koos Tapani ja teiste soome külalistega teekonda 130 km Ufaasse, vaatasime Bashkortostani pooleteise miljoni elanikuga pealinna ja lendasime üheskoos Ufaast Moskvasse ja sealt Peterburi. Muu rahvas jäi sinna, aga meie Juha ja Tapaniga kiirustasime Allegro nimelisele superkiirrongile, mis viis meid paari tunniga Soome. Tapani abikaasa oli kuuma tee ja võileibadega Lahtis vastas ja pärast kehakinnitust parkimisplatsil jätkasime autoga teekonda Hyvinkääle. Enne südaööd olime kodus.
Hommikul kiirustasime Helsingisse Vene konsulaati et jätta uued viisataotlusdokumendid sinna. Nüüd siis elame lootuses, et 12.10 saame viisad ja siis tagasi Birskisse, kus ootab kogudus ja palju tegemata tööd.

Teeme veel Birskis tööd ja veebruaris tuleme Eestisse. Hakkame elama Harkus, töötama Misjonikeskuse alluvuses kogudusetöö vabatahtlike abiliste koolitajatena. Kirikuõpetajad vajavad abilisi ja meie võime jagada neid teadmisi, mida oleme Venemaal kasutanud. Aitaks kaasa ka Vennastekoguduses ja Toomamissal ning mujal, kuhu meid kutsutakse. Olge te väga õnnistatud!

EELK Misjonikeskus tänab kõiki Anu ja Juha toetajaid.

Teie kaasabil on saanud võimalikuks see pikk ustav teenimine Uurali praostkonnas!

Anu ja Juha tööd saab jätkuvalt toetada
EELK Misjonikeskuse arveldusarvetele:
1120254269 Swedbank
10602016015008 SEB