„Isa, kas sa võiksid tulla ja tutvustada meie kooli 10. klassi õpilastele hõimurahvaid?ˮ
„Muidugi, aga ehk on parem, kui toon mõned udmurdid ja handid kaasa, et nad end ise tutvustaksid!ˮ
Eestis riiklikus koolisüsteemis ei ole evangeeliumi kuulutamiseks eriti palju võimalusi, seega piirdub kirikuga seonduvasse suhtumine peamiselt „tule ja mõõga” vaatenurgaga. 2014. aasta hõimunädalal aga kutsuti udmurdi ja handi kristlased külla 21. kooli ja neil avanes ainukordne võimalus anda edasi evangeeliumi tõelist olemust. Just sellistele võimalustele lootes olimegi misjoni- ja piiblikooli õppesessiooni teadlikult planeerinud hõimunädala ajaks Tallinna.
Nii oli mul nüüd eesõigus tutvustada täissaalile meie piiblikooli õpilasi, kes seejärel handi ja udmurdi rahvast ning nende olukorrast väikse ülevaate andsid. Järgnesid laulud ja loomulikult tantsud! Kui tantsuringi veel õpilasi ja õpetajaidki kaasa tõmmati, rõkatas saal naerust ja koolikaaslased haarasid foto või video jäädvustamiseks mobiiltelefonid.
Kõige tähtsamaks selle sündmuse juures pean siiski meie sõprade tunnistust sellest, kuidas nad Jumala abiga on õppinud end armastama just nendena, kes nad on, väärtustades keelt ja kultuuri, mille Jumal neile on andnud. Tõenäoliselt kuulis suurem osa õpilastest esmakordselt, et Jumal armastab neid, nii nagu Ta armastab ka kõiki teisi inimesi igast rahvusest.
Me ei tohi ignoreerida ega püüda anda mõistlikku selgitust õudustele, millega ristisõjad või mõni muu taoline vägivald on meie hõimurahvaid tabanud. See on olnud inimsusevastane kuritegu ja kohutav patt Jumala ees. Meie ülesanne on edasi anda evangeeliumi tõeline sõnum: Jumal on kõigi rahvaste ja kultuuride Isa. Seega on meie hõimurahvaste misjonil oluline tunnistus, mida kogu Eesti ühiskond peaks kuulma. Mu lootus ja palve on, et see talletuks minu tütre koolikaaslaste südameisse.
Foto: Mark NelsonHõimurahvaste Aeg 2015 1 (13) lk 11.