Psalmide raamatus on kirjas: Inimese elupäevad on kui rohi, mis hommikul õitseb ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära.
hauale tühjade kätega
Meie hõimuvellede juures Soomes kannab inimene valgeid riideid, kui ta tuleb Jumala ette. Beebi riietatakse tema ristimistalitusel tavaliselt valgesse särgikesse, leeriõnnistusele ja abielu laulatamisele tullakse valges rüüs. Kui inimene kirstus kirikusse tuuakse, et teda viimsele teekonnale saata, ka siis on tal seljas ainult lihtne valge pikk särk. Valge kui puhtuse ja pühaduse sümbol rüütab meie põhjanaabreid nende elu tähtsamatel hetkedel.
Eestimaal riietutakse lahkunu tavaliselt pidulikku kleiti või ülikonda. Kui minu isa mõned aastad tagasi suri, oli kohe selge, et vana mees riietatakse pidulikult. Korralik aluspesu, valge särk ja sinimustvalge lips, mis isal tähtsamatele kohtumistele minnes ikka ees oli. Nüüd, kui ees seisis teekond kohtumisele Kuningate Kuningaga, kandis eesti mees meie lipuvärve.
Venemaal elades ja töötades käisime mitmel matusel. Lahkunu on sealgi pidulikult riietatud ja kaetakse õigeusu kirikus müüdava kristliku sümboolikaga. Tihti on tal käes rist või palve, mille ta peaks Peetrusele ette näitama, et taevaväravast sisse saada. Kirst on tihti punase kangaga üle löödud – nõukogude korra ajast jäänud komme. Hauale pannakse rist viltuse põikpuuga, mis näitab kätte suuna, kuhu oleme teel. Meelt parandades oleme nagu see röövel Jeesuse kõrval ristil, kes taevasse pääses. Teine röövel pilkas Jeesust ja läks otse põrgu. Hauale pannakse kadunukesele mälestuspäevadel toitu ja joodavat. Vahel on risti või mälestusmärgi ees tops viinaga, leivatükk ja isegi sigaret. Ei ole ime, et vahel on surnuaias liikvel ,,vaime”, kes selle ära tarvitavad.
Meie hõimurahvastel maridel on matusekombestikus veel päris palju vanu paganlikke kombeid. Et teispoolsusest ei tuldaks koju ,,kollitama”, selleks püütakse ,,hingekesi” rõõmustada. Hauda läheb siit ilmast lahkunu täies varustuses. Kui on talveaeg, siis täis talveriides, palitu seljas ja karvamüts peas. Kirstu pannakse tagavaraks pesu, natuke sööki-jooki, raha, ja ka uus soe tekk. Vahel on padja alla pandud ka korralik saunaviht. Veeämber, pesukauss ja kopsik on ka kuskil läheduses. Mõnel pool pannakse kirstu värvilist lõnga, et surm ei leiaks tagasiteed lahkunu kodumajja. Leiba ja viina tuuakse nii koolnule kui ka leinavatele lähedastele. Kui kirst on surnuaeda viidud ja hauda lastud, siis on vana kombe järgi mitmeid meile mõistmatuid tegevusi. Kolm korda käiakse ümber haua, võetakse surnu mälestuseks napsu, mõnel pool mängitakse karmoškat ja pannakse hauale suured puud, kuhu riputatakse värvilised lindid, kotike peenrahaga ja joogiks ning pesemiseks vajaminevad kopsikud-kausid. Meie sõbrale Vassilile oli viidud isegi ajalehti ristsõnadega, sest talle ju ikka meeldis neid lahendada. Risti tavaliselt maride surnuaiast ei leia, küll aga kenade lindikestega kaunistatud ,,elupuid”.
Palvetagem, et Jumal õpetaks meid meie päevi arvestama, et saaksime targa südame. Kas elame või sureme, et oleksime ikka koos Jumalaga.
Hõimurahvaste Aeg 2014 2(12) lk 17.Fotod: Anu Väliaho