Nelikümmend
aastat tagasi valmis Eestis ÜRO-sse Kurt Waldheimile saatmiseks esimene läkitus okupeeritud kodumaalt, mis oli algatatud kahe põrandaaluse grupi - Eesti Rahvusrinde ja Eesti Demokraatliku Liikumise - poolt. Selle dokumendi tekst usaldati minu koostada ja ma mõtlesin, kuidas seda sõnastada. Läkituse lähteideeks sai arusaam, et eri rahvaste ja kultuuride mitmekesisus ning säilimine on kogu maailma rikkus, nende vähenemine ja kadumine tähendab kaotust mitte üksnes konkreetse kultuuri jaoks, vaid vaesestab ka maailmakultuuri. Sel põhjusel on iga rahva püsimise ja tema kultuurilise identiteedi toetamine rahvusvahelise solidaarsuse teema ning puudutab kaugemas plaanis inimkonna kui terviku identiteeti.
See mõte on meie jaoks ehk lähedasem kui keskmise suurriigi kodaniku jaoks. Seetõttu on meie kohus olla tundlikum ja tähelepanelikum selliste probleemide suhtes ning aidata, kui vähegi võimalik, mitte ainult hõimurahvaid, vaid kõiki neid, kes kannatavad rõhumise all.
Euroopa Parlament näitab selles suhtes eeskuju, reageerides iga kuu toimuva plenaaristungi nädalal kolme erakorralise resolutsiooni ja debatiga kõige põletavamatele inimõigusi ning rahvaste õigusi puudutavatele küsimustele. Need võivad olla seotud näiteks tiibetlaste või uiguuride olukorraga, kristlaste ja muude religioonide tagakiusamisega, rahvuskultuuride ahistamisega, sõnavabaduse lämmatamisega jne. Euroopa Parlamendil on võimalik nende küsimustega tegelemiseks moodustada ka saadikuühendusi. Nii on üks meie vanemaid saadikuühendusi just Tiibeti intergrupp. Aastast 2009 kuulun ise ka Santiago de Compostela palverännakuteede saadikuühendusse, mis teadvustab keskaegsete palverännakuteede kultuuritraditsiooni ning aitab kaasa selle elustamisele. Aastatel 2004-2009 toimis Euroopa Parlamendis veel mitteametlik saadikuühendus soomeugrilaste toetuseks, kus osalejaiks olid mõistagi soomlased, eestlased ja ungarlased. Praegu sellel teemal kahjuks organiseeritud ja süstemaatilist tegevust ei ole märgata.
Loe edasi: Püsimajäämine nõuab pingutust